Kogu tõde toortoitumisest: kont ja värske liha on koerale kasulikud

Igasugune uus ja tundmatu võib esimese hooga hirmu ja parasjagu segadust tekitada. Need tunded valdavad tõenäoliselt igaüht, kes teeb esimest tõsisemat tutvust ka toortoitumisega. Et sind sellel teekonnal abistada, panime kirja kõige olulisema ehk toortoitumise ABC, mis selgitaks lahti kõige olulisemad põhitõed. Usu meid: tegelikult on kõik palju lihtsam, kui esialgu tundub.

Mis on toortoit?

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab toortoit, nagu nimigi ütleb, eelkõige toorest, kuumtöötlemata ja ilma igasuguste lisaaineteta toitu. Et sageli võib algajale tunduda, nagu tähendaks see lemmiklooma toitmist peene ja hirmkalli lihaga, ei vasta see müüt sugugi mitte tõele: lisaks lihale on loomade toiduks ka siseorganid, kondid ja paljud teised kehaosad.

Kassid ja koerad on teatavasti karnivoorid ehk lihatoidulised loomad, ent ka siin esineb teatav erisus. Kassid on nimelt obligatoorsed karnivoorid, mis tähendab, et nad vajavad ilmtingimata loomse päritoluga toitu, kuna see on nende eluspüsimiseks hädavajalik. Ühtlasi järeldub sellest, et kasside menüüsse pole üldjuhul vaja taimset toitu lisada.

Koerad on aga fakultatiivsed karnivoorid, mitte omnivoorid ehk kõigesööjad, nagu sageli arvatakse. Vahe seisneb selles, et kui omnivoor võib vajadusel toituda vaid taimsest, jääb fakultatiivne karnivoor lihatoidu puudumisel küll elama, kuid see mõjutab oluliselt tema organismi toimimismehhanisme ning paraku ka tervist. Seega vajab koer loomse päritoluga toitu, kuid võib süüa lisaks ka taimset.

Kaks suunda

Toortoiduga tutvust tehes kohtad alguses tõenäoliselt väga palju selliseid termineid, mille tähendust nii täpselt veel ei tea. Eelkõige tasub kõrva taha panna, et toortoitumises räägitakse kahest põhilisest suunast.

Esimene, mida tutvustame, on Prey Model ehk emakeeles saaklooma mudel, mille järgi peaks koer nädala jooksul ära sööma ühe terve saaklooma, seda koos saba ja sarvedega. Et keskmine loomaomanik tänapäeval enam jahil ei käi ning ei suuda seetõttu loomale sageli tervet saaklooma toiduks pakkuda, annavad kaasaegse maailma tingimused palju võimalusi erinevate variatsioonide leidmiseks. Seega võib loomaomanik kujuteldava saaklooma erinevate loomade kehaosadest ka ise kokku panna. Oluline on, et koer saaks kõigest midagi ehk nii liha, konte, siseelundeid, nahka kui ka saba ja sarvi, nagu enne mainitud sai.

Teiseks suunaks on BARF (Biologically Appropriate Raw Food), mille kohaselt saab lisaks loomsele toidule anda ka erinevaid marju, puu- ja juurvilju, õlisid ja muna. Et tänapäeval leidub palju erinevaid looduslikke toidulisandeid ja õlisid, mis on spetsiaalselt koertele ja kassidele loodud, pakub see võimalus kindlat ja turvalist valikut algajatele, kes kardavad, et nende loomal võiks mõnest toitainest puudu jääda.

Kombineeri, kuid teadlikult

Kuna üks suund pole teisest ilmtingimata parem ega halvem, valivad loomaomanikud sageli nende sümbioosi, mis tähendab, et erinevad toidud ja nende koostisosad jagatakse nädala peale ära. Nii sisaldab koera igapäevane toidulaud natukest kõigest, pakkudes niiviisi talle erinevaid vajalikke aineid.

Nagu mainitud, ei vaja kassid taimset toitu põhimõtteliselt üldse, ent koertele võiks kiudainete ja probiootiliste omaduste tõttu taimset toitu siiski anda. Kuid mis kõige tähtsam: sellega ei maksa üle pingutada. Eelkõige tuleks väga tähelepanelik olla näiteks tärklist ja suhkrut sisaldavate puu- ja juurviljadega. Nimelt ladestuvad suhkur ja tärklis hammastele, mis omakorda võib viia hambakivi ja kaariese tekkeni ning põhjustada ka teisi erinevaid probleeme, mida toortoidul olevatel koertel tavaliselt ei esine.

Et sageli hirmutatakse omanikke koertele kondi andmisega, ei vasta see müüt sugugi tõele: toored liharikkad kondid puhastavad koerte hambaid ning toimivad justkui loodusliku hambaniidina. Kuna koerad ja kassid ei mälu toitu nagu inimesed, ei tule nende organismid ka tärklise lõhustamisega nii hästi toime. Seega, isegi kui meie, inimesed, suudame seedida küpsist ja rummi, ei tähenda see, et peaksime oma ülejäänud elu ainult nendest toituma. Iga toitumise põhialus on mitmekesisus.

Kuidas alustada?

Iga asi vajab harjumist ja harjutamist – sama kehtib ka toortoitumise kohta. Kui sinu koer või kass pole kunagi värsket ehk toorest liha söönud, tuleks alustada ülipisikestest kogustest, kuna vastasel juhul võib organism saada n-ö šoki. Et MyPet’is töötavad toortoitumisega väga hästi kursis olevad inimesed, kelle loomad seda igapäevaselt praktiseerivad, jagab häid soovitusi Balti Jaama Turu poe klienditeenindaja Kadri Sinijärv.

“Üleminek toortoidule, ka osalisele toortoidule, peaks kulgema väikeste sammudega, kuna loomad on erinevad ja taluvad asju erinevalt,” rõhutab Kadri. Seega on targem sellega mitte riskida. “Tihti proovivad inimesed anda loomale liha paarsada grammi korraga, mille tulemusel läheb koeral kõht lahti ja tehaksegi järeldus: toores ikka ei sobi,” kirjeldab ta.

Seega tasuks alustada aeglaselt ja õigete valikutega. “Esimesena tasuks loomale pakkuda mõne looma magu (näiteks veise, lamba või mõne muu mäletseja), kuna magu on suurepärane looduslik probiootikum,” soovitab Kadri. Seda võiks teha väikeste tükkidena ning lisada alguses kuivtoidule.

Teiseks võimaluseks oleks valida kergemini seeditav proteiinirikas liha, näiteks kalkuni- või lambaliha. Miks aga mitte veiseliha, mida sageli koeratoitudes leidub? “Veis on tugev ja raskesti seeditav liha, mis ei pruugi esimesteks katsetusteks ilmtingimata sobida,” põhjendab Kadri.

Kui oled ühe lihaga alustanud ja see sobib, võiks toortoitu järk-järgult menüüsse juurde lisada ning katsetada ka teiste loomade liha. See aitab muuhulgas tuvastada, kui loomale mõni proteiin ei sobi. “Kui tegemist on terve koeraga, kellel pole erilisi allergiaid ega vaeguseid, on soovituslik anda erinevate loomade liha. Väga hea oleks pakkuda näiteks 3–4 erinevat proteiini,” ütleb Kadri.

Aga kondid?

Kui liha ja erinevaid organeid võib toortoitumise alustades vajadusel kergelt kuumutada, et neid lihtsam seedida oleks, siis kontide puhul kehtib reegel: anna koerale alati vaid 100% tooreid konte, sest töödeldud ja küpsetatud kont on talle ohtlik. Nimelt võib kuumutatud kont puruneda kildudeks ning ummistada looma soolt. Ühtlasi on toored kondid väga kaltsiumirikkad.

Kontide menüüsse lisamine peaks samuti toimuma järk-järgult, et looma organism saaks sellega harjuda. “Kui üks 30-kilogrammine koer suudab ära seedida terve kalkunikaela või seajala, ei tähenda, et teine koer sedasama suudab,” näitlikustab Kadri. Kui koer on kaltsiumirikast konti saanud liiga palju, annab sellest märku liiga kõva või hele/valge väljaheide. “Enda koera tuleb tundma õppida. Põhitõed on üks asi, kuid iga koer on ikkagi erinev,” rõhutab ta.

Valmissegud on kiire ja mugav lahendus

Et toortoitumisega tutvust tegeva loomaomaniku elu kergemaks muuta, leiab MyPet’ist palju erinevaid valmissegusid, mida on väga lihtne loomale anda: lihtsalt sulata segu üles ja sööda. Tänapäeval leidub ka palju erinevaid tootjaid ja valikut, nii suuremates kui väiksemates pakendites, et igaüks leiaks endale sobiva. “Ka valmissegusid võiks aeg-ajalt vahetada ning anda loomale mõnda teist liha,” soovitab Kadri. Lisaks saab valmissegudele ka ise erinevaid koostisosi juurde lisada.

Ent milline peaks olema ideaalne valmissegu? Kadri sõnul pole ideaalset olemas, seda lihtsal põhjusel. “Iga organ ja liha sisaldab erinevas koguses vitamiine, mikroelemente ja teisi aineid. Kui toitu aeg-ajalt vahetada, on tulemuseks tasakaalustatud toitumine,” kirjeldas Kadri.

Sarnaselt valmissegudele võib omanik ka ise turult sobivad tooted osta ning kombineerida. “Ajakulu on küll natuke suurem, kuid üks ei välista kindlasti teist: erinevaid koostisosi võiks ja peakski omavahel kombineerima,” julgustab ta.

Millal on õige hetk?

Sageli võib loomaomanikule tunduda, et loom on veel toortoidu jaoks liiga noor. See ei vasta samuti tõele: toortoitumiseks pole kunagi liiga vara ega hilja. “Tihti on toortoidul olevad kutsikad ja koerad tugevama tervise ja seedimisega, ka on täheldatud paremaid liigeste- ja puusauuringute tulemusi,” räägib Kadri. “See on lihtsalt loomale kõige loomuomasem toit,” lisab ta.

Et toortoit seedub paremini, on väljaheite kogused samuti mitu korda väiksemad kui kuivtoidul olevatel koertel. Seega juhtub Kadri sõnul tihti, et kuivtoidul olevad koerad söövad tihti omaenda väljaheiteid, sest pole saanud piisavalt toitaineid ning tahavad selle uuesti läbi seedida. “Ka kogenud koerakasvatajad on täheldanud, et tiined või äsja poeginud koerad ei taha kuivtoitu süüa, toortoitu aga söövad meeleldi,” räägib ta.

Seega võid toortoitumisega alustada juba täna ning vajadusel küsida abi MyPet’i abivalmitelt klienditeenindajatelt, kes oskavad kindlasti nõu anda ja õigeid tooteid soovitada.

Tihti võib loomaomanikule valmistada muret küsimus, kas tema lemmik saab ikka piisavalt mitmekülgset toitu ning seeläbi kõiki eluks vajalikke toitaineid. Siinkohal tulevad appi naturaalsed toidulisandid, mis on suurepärased õlide, mineraalide, vitamiinide ja toitainete allikad. Näiteks sobib selleks hästi SmartBarf toidulisand ehk 100% looduslik segu, millest võib leida üle 50 erineva vajaliku naturaalse koostisosa, sealhulgas marju, seemneid, pähkleid ning erinevaid köögi-, puu- ja kaunvilju. Seetõttu ei pea omanik muretsema, kas loomal mõnest ainest vajaka jääb: kõik vajalikud lisaained on selles segus eeskujulikult esindatud.

Ent kui palju peaks koer toortoitu ikkagi saama? Et igale loomale ettenähtud toidukogus on individuaalne ning sõltub eeskätt tema kehakaalust, piisab siin lihtsast arvutusest: kui kutsika igapäevane kogus peaks olema umbes 5–6% tema kehakaalust, siis täiskasvanud koerte puhul on see 2–3%. Näiteks peaks 10-kilogrammine koer sööma päevas 200–300 grammi toortoitu ning kuna tavaliselt antakse süüa kaks korda päevas, teeb see ühe toidukorra koguseks umbes 100–150 grammi korraga.